USA pikaajaline keskmine aktsiate dividenditootlus on olnud 4.65%. Praeguseks on see suhe langenud alla 2%. Isegi lisades siia pikaajalistest tavadest suurema oma aktsiate tagasiostu USA firmade poolt viimastel aastatel (tagasiostuks kulutatud summa tuleks liita makstud dividendidele) lisamise korral on hälve pikaajalisest keskmisest ülisuur. Sellest võiks teha järelduse, et USA aktsiad on oluliselt ülehinnatud või siis oletada, et midagi on fundamentaalselt muutunud investorite vaates aktsiate ostul küsitavale riskipreemiale – see on muutunud praktiliselt olematuks.
Juba aastaid kasutatakse investorite aktsiatesse investeerima julgustamiseks kahte lihtsat graafikut – aktsiate tootlus üle pikema ajavahemiku versus võlakirjade tootlus. Aktsiad on võlakirjadele pikaajaliselt niivõrd selgelt “ära teinud”, et kohati tekib mul lausa küsimus, kas üldse võrreldakse omavahel võrreldavaid asju? Aga kuna see pole hetkel teema, siis neist graafikuist loeb lihtsalt välja vähemalt ühte: aktsiad oleksid ajalooliselt võinud olla oluliselt kallimad ja aktsiainvestor oleks ikkagi teeninud võlakirjadest enam. Miks ei võiks siis aktsiad jäädagi senisest kallimaks? Investeerida on sama lihtne nii võlakirjadesse, kui aktsiatesse ja miks peaks nende tootlused pikaajaliselt sedavõrd erinevad olema?
Suurem osa sellest muutusest aktsiate riskipreemia suhtes on leidnud aset tänu suure pikemaajaliste investorite põlvkonna kasvule USA’s – babyboomerid on olnud riskialtimad kui varasemad põlvkonnad ja järjest suurem osa nende pensioniinvesteeringutest on tehtud aktsiatesse. Selle trendi muutmiseks oleks vaja “ühte kõva laksu” aktsiaturu riskide unustamise eest või babyboomerite pensionisäästude tarbimiseni vananemist (veel ca 10 aastat). Kuna 10 aastat polegi aktsiaturul teab mis pikk aeg ja hetkel kaupleb S&P indeks keskmise P/E 24 juures (mille pöördväärtus protsendina väljendades 4.1%) ja samas 10 aastase valitsuse võla tootlus on 5.2%, tasuks ka praegu USA indeksitesse investeerimisel ettevaatlik olla.
Nüüd siis aga loo pealkirja esimese poole juurde. Ehk suurema riskipreemiaga (analüüsides tavaliselt 7-8% versus USA 0%!), igavama (loe: odav) ja ebapopulaarsema (loe: odav) turu dividenditootluse juurde. Isegi kui aktsia hind oluliselt ei tõuse on dividendid need vähesed rõõmsad hetked Eesti investoritele, kelle portfelllis on ETL’i, Saku või Norma aktsiad. Dividenditootlused oleks hetke turuhinnale vastavalt: 7.53%, 8.33%, 9.90% (tegelikult ETL’i ja Norma puhul oleks Sakuga võrreldav number veelgi suurem, kuna praegu kauplevad need aktsiad veel cum-dividend). Kuna dividendid on erainvestorile maksuvabad, tuleks võlakirjadele (v.a. HF) makstavate intressidega võrdlemiseks neid tootlusi veel jagada 0.74’ga. Sama tootluse saamiseks peaks võlakirja tootlus olema üle 10% aastas! Polegi midagi kurta – ootamine tasub ennast ära.
Ja veel – investoritel ei maksaks põlata ka dividendide maksuvabaduse tõttu tekkivat võimalust endale väärtpaberite realiseerimiskahjumit tekitada. Dividende maksva ettevõtte aktsia hind langeb ca väljamakstava dividendi võrra ja see kahjum on igati mõistlik endale tulevaste perioodide kasumilt (mille eest pole Eesti aktsiatesse pikaajaliselt investeerides tõenäoliselt mingit pääsu) ähvardava tulumaksu vähendamiseks.
Kristjan Hänni