Kommentaar V. Haavasalule
USA on aktsiatesse investeerimise kultuuriga võrreldes Euroopaga suuremate traditsioonidega. Pole eriti raske leida ajaloost mõnda class-action’it, kus mingi ettevõtte juhtimisega või aktsionäride kohtlemise õiguslik probleem poleks leidnud läbivaidlemist. Rohkem on sealsetel ettevõtetel tegemist tulnud ka aktsionäride aktivismiga kas siis ettevõtte üle kontrolli saavutamise eesmärgil või oma osaluse väärtuse suurendamiseks muid võimalusi kasutades. Euroopas on aktsionäride avalik aktivism harvem ja pahatihti on selliseid aktiviste meedias veel mõne aasta eest üritatud kujutada oma lühiajaliste eesmärkide nimel ettevõtet negatiivselt mõjutavana. Kuulsaks sai näiteks üritus Deutsche Börse juhtkonna muutmiseks grupi investeerimisfirmade poolt, kus ringkaitsesse tõmbunud juhtkond seda „locust attack“ („tirtsurünnak“) terminiga ristis. Isegi demokraatlik „üks-aktsia-üks-hääl“ põhimõte pole senini Euroopas täielikult aktsepteerimist leidnud. Rootsis hoiavad Wallenbergid eriliigiliste aktsiate omanikena enda kontrolli all mitmeid ettevõtteid, kus nende osalus kapitalis sellist hääleõigust ei annaks. Demokraatia ei ole aktsionäride suhetes ilma oma kaitsevõimet kasutavate väikeaktsionäride korral kehtiv, kuna on üdini kapitalistlik kasutada ära teise poole nõrkust enda huvides. Kohati olekski sellest ettevõtte praktilisel juhtimisel pigem kahju. Aktsionäride erihuvid ja nende investeerimishorisondid võivad olla omavahel konfliktis ja poleks hea, kui aktsionäride tasemel toimuv tingel-tangel liiga palju ettevõtte tegevjuhtkonna majandusotsuseid mõjutaks.
Eestis on aeg-ajalt Finantsinspektsiooni süüdistatud liigses passiivsuses mõnes börsiettevõttes esinenud konkreetses õiguslikult vaieldavas olukorras. Mina nende rolli väärtpaberiturul sellise pidevalt mängu sekkuva kohtunikuna ei näegi. Ettevõtte tegevjuhtkond peabki võtma oma tegevuses mitmeid riske. Mõnega neist võetud riskidest nad ebaõnnestuvad. Kus jookseb juhtkonnapoolne oma kohustuste täitmata jätmise või nende pädeva täitmise piir, on olemuselt hägune. On mitmeid õiguslikke võimalusi, millega väikeaktsionärid saavad oma huvisid kaitsta. Oma õiguste paremaks tundmiseks peaksid väikeaktsionärid Eestis algatuseks tutvuma äriseadustiku §-dega 272, 289, 2892, 302, 315, 327, 330, väärtpaberituru seaduse §-dega 164-183 ja rahandusministri 28.05.2002 määrusega nr. 71. ülevõtmispakkumisreeglid. Kui väikeaktsionärid seda ise pole teinud ja juhtkonna võimalikule õigusrikkumisele läbi sõrmede vaatavad, pole põhjust ilmtingimata eeldada, et keegi teine peaks seda tema eest tegema. Igal investoril kaasneb oma raha paigutades oma hoolsuskohustus selle investeeringu jälgimiseks. Kui see, mis ettevõttes toimub, talle enam ei meeldi, on tal võimalus „jalgadega hääletada“ ja oma osalus müüa.
Investoril, reeglina ka teiste inimeste raha investeerival varahalduril, on alati lihtsaim võimalus oma positsioonidega käituda portfelliinvestorina. Sellisele juhul annab talle kaitse mõnes portfelli ettevõttes ette tuleva väärtust vähendava tegevuse suhtes investeeringute hajutatud iseloom. Eestis veel üsna lapsekingades on võimalus ühe positsiooni väärtuse tõstmiseks üritada oma tähelepanu konkreetsele ettevõttele enam suunata ja võimaluste piires seda mõjutada ehk muutumine aktivistiks. See on portfelliinvesteerimisest keerulisem ja kulukam, kuid käib kaasas turu efektiivseks muutumisega.
Majanduskriis on Eestiski loonud olukordi, kus börsiettevõtte põhiaktsionäril on vajadus eelkõige enda nahka päästa ja see toimub mõnel juhul väikeaktsionäride arvelt. Mitmete börsiettevõtete põhiaktsionärid pole reaalselt huvitatud ettevõtte turuväärtuse kasvatamisest, kui nende eesmärgiks on väikeaktsionärid odavalt välja osta. Selle on teinud võimalikuks väikeaktsionäride hulgast tugevate aktivistide puudumise, kelle jaoks oleks piisavalt motivatsiooni põhiaktsionäri tegevuse avalikuks kritiseerimiseks, ettevõtte väärtuse suurendamiseks omapoolsete võimaluste pakkumiseks ja vajadusel eesmärgi saavutamiseks teiste väikeaktsionäride koondamiseks. On/oli ainult aja küsimus, millal selline tegevus siingi mõnel juhul avalikumaks muutub. Senine pankade laenuosakondade kaudu ettevõtetele (kus võivad olla investoriteks näiteks pankade fondivalitsejate juhitud fondid) surve avaldamine pigem ei tohigi pangasaladuse tõttu avalikkusele silma paista. Mõnelgi juhul on börsiettevõtete aktsionäride erimeelsuste omavaheline vaikne klaarimine olnud eelistatum, kuna negatiivne müra tema investeerimisobjektiks oleva ettevõtte suhtes kahjustaks ka tema enda positsiooni väärtust. Osalt seetõttu pole avalikkus saanud täit ülevaadet näiteks sellest, milliste pakkumistega on üritatud läheneda Autolivile ja millistel põhjustel asjalood Normas väikeaktsionäridele soodsamas suunas pole arenenud.
Aktivismi üks pehmem vorm on pärast aktsiate sundülevõtmist saadava kompensatsiooni vaidlustamine või turuhinna mõningane kontrollimine parema ülevõtmishinna nimel. Eestis on näiteks edukast väikeaktsionäride „jonnimisest“ tuumikomanikuga H. Meerits, kes Liviko aktsiate eest saavutas pärast pikka kohtuskäimist suurema kompensatsiooni. Põhiaktsionärile (osalt) õnnekombel kordaläinud vastuhaku mõõdu annab välja Rakvere Lihakombinaadi väikeaktsionäri A. Nõgese aastaid kestnud „turutegemine“ RLK aktsias. Pärast katset 2000 aastal neid aktsiaid pakkumist korraldanud J. Heleniuse sõnul „õiglase ja helde“ 4,7 kroonise hinnaga kokku osta maksis HK-Ruokatalo lõpuks 2006 toimunud sundülevõtmisel enam-vähem mõistuspärase 2,9 EUR aktsia eest. On mitmeid seni positiivse tulemuseta jäänud vaidlusi sundülevõetud aktsiate kompensatsiooni osas, näiteks Ühispanga ja Sampo panga aktsiate eest määratud hüvitise üle Gildiga. Ootan huviga, milline saab olema Eesti kohtusüsteemi abil leitud Eesti Telekomi õiglane väärtus ja tegin selle väljaselgitamiseks 18.01. vastava avalduse Harju Maakohtule (tsiv.asja nr on 2-10-2551).
Kristjan Hänni
Kawe Kapital partner