Eesti turg vajab puuduvat pretsedenti e. “lambad söödud, hundid terved?”
Vabatahtlikud ülevõtmispakkumised (VÜVP) ja selle jätkuna aktsiate sundülevõtmised on viimasel ajal olnud Baltikumis tavalised. Madalaid aktsiahindu ja ülevõtjale soodsat regulatsiooni on kasutanud TeliaSonera Eesti Telekomis ja nüüd on seda suure tõenäosusega tegemas Autoliv Normas. Kui EC ülevõtmisdirektiiv annab tegelikult kohalikele regulaatoritele päris suure vabaduse ülevõtmispakkumiste hinnakujundusse kindlatel eritingimustel (näiteks erakorralised turuolud) sekkuda, siis Eestis pole regulaatorile sellist võimalust loodud. „Las turg paneb asjad paika“ pole iseenesest halb põhimõte. Kui see „paikapanemine“ toimub seaduste raamides, siis miks mitte. Kui millegi seaduslikkus on vaieldavatel alustel, tuleb see vaidlus üritada ette võtta ja vastav pretsedent luua. Omaette laiem küsimus on see, kas me sellisel moel ülevõtmisdirektiivis antud erivõimaluste sisseviimisest hoidumisega Eesti õigusruumis oleme nüüd olukorras, kus väikeaktsionäride õigustest on meie turu aeg-ajalt tekkivat täielikku ebaefektiivsust arvestades kokkuvõttes ebamõistlikult vähe järele jäänud.
See, et meil siin turul leidis äsja aset turuvapustus, ei vaja ilmselt väga suurt veenmisoskust. Mõlema viimasel kümnel aastal kogetud turuvapustuse mõju aktsiaturule on olnud pikemaajalisem, kui 6 kuud. Tagantjäreletarkusena oleks siinmail mõistlikum rakendada eurodirektiivides pakutud võimalust pikemaajaliseks (kuni üks aasta) võrdlusperioodiks, mille jooksul kujunenud keskmist hinda pakkumishinnaga võrreldakse. Samuti oleks sellistes olukordades väikeaktsionäride huvid paremini kaitstud, kui ÜVP tulemusena peaks põhiaktsionär aktsiate sundülevõtmiseks saavutama mitte 90% vaid 95% osaluse, mida eurodirektiiv samuti võimaldaks. Me oleme üritanud olla kõige tublimad ja pidanud vähemalt regulatsiooni tasemel siinset aktsiaturgu efektiivsemaks, kui see reaalselt enamasti on. Andmata enestele täielikult aru, mille nimel ja kelle arvel seda tehakse.
Aktsiate sundülevõtmine on olemuselt eraomandi puutumatuse printsiipi rikkuv tegu ja peaks olema seetõttu väga täpselt reguleeritud nii, et selle tulemusena saab oma omandist tahtevastaselt ilma jäänu õiglaselt koheldud ja kompenseeritud vastavalt tema kaotatud omandi täielikule majanduslikule väärtusele. VÜVP ei peagi toimuma õiglase hinnaga. On täiesti ratsionaalne põhiaktsionäri poolt üritada temale soodsat turuolukorda ära kasutada ja just siis üritada väikeaktsionäre välja osta. Ma leian, et kohalik FI võiks VÜVP ajal vähemalt võtta selle rolli, et ta kontrollib sisuliselt seda, et põhiaktsionäri VÜVP prospektis väidetu on tõene. Kui põhiaktsionär näiteks väidab, et diskonteeritud rahavoogude meetodil leitud hind toetab tema poolt määratud pakkumishinda, siis on ilma mudelli eeldusi sinna lisamata tegu väitega, mille kontrolli ei ole võimalik teha. Sellise mudeli rakendamisel kehtivad samuti rahvusvaheliselt aktsepteeritud reeglid ja nende eelduste lisamine prospektile võimaldaks investoritel/või vähemalt FI-l reaalselt hinnata põhiaktsionäri väidetu tõepärasust.
Eestis on meil praegu olukord, kus FI endal sellist kontrollivat rolli VÜVP hinna kujunemisel ei näe ja isegi ilmselt õiglasest väärtusest madalama ostuhinna korral ei sekku. Kui põhiaktsionär saavutab VÜVP-ga 90% osaluse, siis on ka audiitorid, kes muidu peaksid sundülevõtmisel pakutava hinna õiglust sisuliselt hindama, oma aktiivsest rollist loobunud ja lihtsalt eeldavad, et kui põhiaktsionär saavutas selle hinnaga 90%, siis saab seda hinda sundülevõtmisel lugeda õiglaseks hinnaks. Üldprintsiibina pean möönma, et normaalselt toimiva ja efektiivse aktsiaturu korral on see ka minu arvates mõistlik asjakorraldus. See ei tohiks välistada hilisemat kohtuvaidlust, kui on piisavalt tõendeid, et saadud hüvitis ei vasta täielikule majanduslikule kompensatsioonile.
Mida teha aga siis, kui turg aeg-ajalt normaalselt ei toimi ja regulaator pole endale selliseks erijuhuks mingit sekkumisvõimalust seadustesse loonud? Või kui regulaator möönab tehingu juures avaliku huvi komponenti ja seetõttu ei sekku? Eesti Telekomi riigiosaluse müük koos selle lisatingimustega tähendas Maastrichti kriteeriumite kindlamat täitmist. Sellele tehingule takistuste tegemine oleks võinud tähendada selle ärajäämist või edasilükkumist.
Mis iganes on põhjused regulaatori mittesekkumisele isegi olemasolevate piiratud võimaluste pinnalt, oleme me praegu olukorras, kus vähemalt Eesti Telekomi aktsiate (Normas meil enne VÜVP positsioon puudus ja seal me järelikult selle väärtuse osas väga suurt kasvuruumi ei eeldanud) eest makstavaks hüvitiseks määrati hind, mis ei vasta minu hinnangul täielikule majanduslikule kompensatisoonile kaotatud omandi eest.
Minu kriitika konkreetselt Eesti Telekomi aktsiate sundülevõtmise osas on suunatud peamiselt järgnevatele asjaoludele:
Esialgu oli minu avalduses esitatud nõude õigusliku alusena (3), kuid seda alust saab hilisema protsessi käigus vajadusel muuta. Loomulikult ei eelda ma, et ma suudaksin seda kohtulahingut TeliaSonera vastu üksiku partisanina pidada. Seetõttu tegin oma avalduses ettepaneku kohtule rakendada esmakordselt Eestis TsMS § 609 lg 2, mille kohaselt määrab kohus menetluses õiguste kaitsmiseks ühise esindaja või mitu esindajat ka neile osanikele või aktsionäridele, kes avaldust hüvitise määramiseks ei esitanud, kuid olid selleks õigustatud. See, mida ma sellega loodan, on igati ameerikalik class-action, kus rakendub opt-out (osalised peavad ise teatama, et nad soovivad sellest välja jääda). 1500 järelejäänud aktsionäri saaks sellega võimaluse luua pretsedent tekkinud olukorras, kus aktsiate sundülevõtmine pärast VÜVP toimub hinnaga, mis ei vasta täielikule majanduslikule kompensatsioonile. Kui ei ole rakendatud sisulist erapooletut kontrolli pakkumishinna üle üheski varasemas faasis, peaks väikeaktsionäride õiguste kaitmiseks olema loodud võimalus toimunu järelkontrolliks kohtus. Muuseas 2003 aastal õnnestus soomlastel, kui Telia neilt Sonera aktsiad käest võttis, arbitraazivaidlusega saavutada 15% kõrgem hind, kui oli hind VÜVP-s. Minu hinnangul vastaks täielikule majanduslikule kompensatsioonile Eesti Telekomi puhul hind 9 EUR. Ja nagu TeliaSoneragi võin rahumeeli kirjutada, et „diskonteeritud rahavoogude meetod toetas sellist hinda“.
Kristjan Hänni
Kawe Kapital, partner