Aktsiatesse investeerimise propageerimist alustatakse tavaliselt graafikuga, mis demonstreerib USA (mitte aga Jaapani) aktsiate paremat tootlust võrreldes võlakirjadega viimasel sajal või kahesajal aastal. Enamasti järeldatakse sellest, et parim viis pikaajaliseks säästmiseks on investeerimine aktsiaindeksitesse.
Kirjeldatud loogikale on investeerimisskeeme rajatud juba mitukümmend aastat. Selle tulemuseks on aktsiate riskipreemia vähenemine võlakirjade suhtes ning suurtesse aktsiaindeksitesse kuuluvate ettevõtete kõrgem hinnatase võrreldes indeksitesse mittekuuluvate aktsiatega.
Eelnevast tulenevalt leiame, et aktsiaindeksitesse investeerimine ei pruugi tulevikus olla sama tulus kui minevikus. Riske tuleb kahtlemata hajutada, kuid me pole veendunud, et nende hajutamiseks väärtpaberiturul on traditsiooniline portfelliteooria ennast lõplikult tõestanud meetod. Traditsiooniliselt eeldatakse, et me saame kasutada aktsiate ajaloolist tootlust ka tootluse ennustamiseks tulevikus, ilma endalt küsimata: miks see nii peaks olema?
Traditsiooniliselt eeldatakse ka seda, et minevikus indeksi suhtes toimunud aktsialiikumiste põhjal võib tulevikus eeldada samasugust käitumist. Kumbki neist klassikalises portfelliteoorias kasutatavatest eeldustest ei pruugi alati tõene olla.
Meie peame jätkuvalt oluliseks, et mitte ainult tervel portfellil, vaid ka igal eraldiseisval investeeringul selle koosseisus, peab olema läbimõeldud eesmärk. Seega eelistame aktiivset investeerimist hoolikalt valitud instrumentidesse versus passiivne investeerimine aktsiaindeksitesse.
Kasumi teenimiseks kasutame järgnevaid võimalusi: